Grinder „Champ High Pinky #3” 50mm

Original text: Sissejuhatus Rauapuudus on maailmas kõige enam levinud toitumisvaegus ja peamine aneemia põhjus nii arenenud kui ka arenguriikides. Sellel on tõsised tagajärjed tervisele, eriti naistele ja lastele. Samuti takistab rauapuudus oluliselt sotsiaal-majanduslikku arengut, kuna põhjustab kognitiivse võimekuse vähenemist ning tööviljakuse langust. Mis on raud? Raud on mineraalaine, mida peame saama igapäevasest toidust. Raual on inimkehas mitmeid erinevaid olulisi rolle, osaledes rakulistes protsessides, energia metabolismi reaktsioonides ning aju kognitiivsete funktsioonide regulatsioonis. Raud on vajalik vere punaliblede tekkeks ning kõige olulisem roll rauatasakaalu säilitamisel on hapniku transportimine kudedesse. Lisaks talletatakse organismis umbes veerand kogu rauast rakkude sisemusse. Selle ülesande eest vastutab valk nimega ferritiin ning sellisel kujul hoiab meie keha rauavarusid tagavaraks. Kuna rauda on pidevalt vaja, siis on oluline hoida rauatagavara sobival tasemel ja varustada keha pidevalt rauaga toidu kaudu, et vältida rauavaegust ja aneemiat. Kuidas tekib rauapuudus? Rauapuudus areneb kolmes faasis. Esimene faas algab rauatagavarade ehk ferritiini järkjärgulise langemisega veres. Sealt edasi liigub rauavaegus teise faasi, kus rauatagavarad on ammendunud ning rauapuudus takistab punavereliblede tootmist, mille tulemuseks on langenud vererakkude hulk, kuid hemoglobiini tase ei pruugi veel olla langenud alla normi. Teises faasis võivad ilmneda juba mitmed sümptomid nagu energiapuudus, väsimus ja jõuetus, kuid tegeliku põhjuseni ei pruugi olla lihtne jõuda enne kolmandat faasi, kus lisaks rauale on langenud ka hemoglobiin, mis viitab aneemia tekkele. Seega on väga oluline teada, et ka varjatud rauapuudus ilma otsese aneemiata on juba tõsine meditsiiniline seisund, millel on pikaajalised negatiivsed tervisemõjud. Lisaks eelpool mainitud sümptomitele võivad rauapuudusest anda märku näiteks ka juuste väljalangemine, probleemid keskendumisega ning rahutute jalgade sündroom. Rauavaegus on laialt levinud igas vanusegrupis ning esineb sagedamini just viljakas eas naiste ja väikelaste seas. Põhjus on suures osas tingitud rauavaesele toiduvalikule, aga ka verekaotusest ja soolestiku halvast imendumisest. Kas minu rauavarud on piisavad? Seetõttu on oluline kindlaks teha ferritiini ja teiste rauanäitajate tasemed kehas. Ferritiin on valk, mille kaudu saab hinnata kehas olevate rauavarude suurust ja seda kasutatakse laialdaselt rauapuuduse esimeseks näitajaks. Meditsiinilised uuringud on leidnud, et ferritiini tase veres peaks olema vähemalt vahemikus 50 kuni 70 ng/mL, et keha saaks optimaalselt funktsioneerida ning tagada tervisliku eluviisi. Juhul kui rauavarud on väikesed, tuleks eelkõige üle vaadata oma toidulaud ja proovida tarbida rohkem rauarikkaid toiduaineid. Kõige paremini imendub meie kehasse hem-raud, mida leidub peamiselt loomsetes toiduainetes. Loomse toidu söömisel omastame ligi poole seal sisalduvast rauast ning headeks allikateks on punane liha, veretooted ja maks. Seevastu mitte-hem rauda leidub taimses toidus (sh puu- ja köögiviljad, pähklid ja teraviljad) ning sellisel kujul omastab meie organism rauda kordades halvemini. Seega peavad eriti tähelepanelikud olema taimetoitlased ja veganid, kelle organism omastab toidust rauda vähem kui segatoidu sööjatel. Mitte-hem raua omastamist soodustab C-vitamiin, seetõttu on mõistlik rauarikast toitu süüa koos mõne C-vitamiinirikka toiduainega. Kuid vaatamata pingutustele ei pruugi toitumise jälgimine tagada vajalikus koguses rauda ja toidulisandite kasutamine on tihti abiks ja mõnikord isegi hädavajalik, et tõsta ferritiini ja hemoglobiini taset kehas. Näiteks võib raseduse ajal ja menstruatsiooni tõttu raua vajadus olla suurenenud, mistõttu võib olla keeruline saada piisavalt rauda ainult toidust. Samuti võivad teatud terviseseisundid ja ravimite võtmine halvendada raua imendumist toidust. Need, kes plaanivad alustada rauapreparaatide tarbimist, peaksid kindlasti eelnevalt konsulteerima arsti või apteekriga, et leida endale sobiv toode ja annus, kuna liigne raud võib samuti organismile kahjulik olla. Samuti on rauapreparaatidel sageli kõrvaltoimeid, näiteks kõhukinnisus, iiveldus või kõhuvalu, seega võib olla vajalik katsetada erinevaid tooteid ja annuseid, et leida just endale sobivaim variant. Kuidas rauda targalt tarbida? Rauapreparaate on erinevat tüüpi ning igal neist on oma plussid ja miinused. Näiteks on kõige enam kasutatud anorgaanilised rauasoolad (nt raudsulfaat, -kloriid), mille eelisteks on hea kättesaadavus, lai tootevalik ja taskukohane hind, kuid paraku toovad need endaga kaasa enim kõrvalnähte nagu seedetrakti vaevused. Teise grupi moodustavad orgaanilised rauasoolad (nt raudglükonaat ja -fumaraat, raud(III)polümaltoos või raud(II)bisglütsinaat), mis imenduvad paremini, ärritavad vähem magu ega põhjusta niipalju kõrvaltoimeid, kuid on üldjuhul kallima hinnaga. Veelgi parema biosaadavusega ning vähemate kõrvaltoimetega on kolmanda põlvkonna rauapreparaadid, kus raud on viidud liposoomide ehk väikeste rasvamullikeste sisse, mis aitavad raual liikuda soolestikust vereringesse. Ühe uuringu kohaselt omastab meie organism liposomaalset rauda väidetavalt kuni kolm korda paremini kui teisi rauasooli. Liposomaalse raua suurimaks miinuseks on aga suhteliselt kõrge hind. Rauapreparaate on saadaval erinevates vormides, näiteks tablettide, kapslite, siirupite ja pulbrite kujul. Valides sobivat rauapreparaati, tasuks arvestada ka eelistatud vormiga. Näiteks pulbreid ja siirupeid on kergem doseerida ja on ka väiksem tõenäosus, et need põhjustavad kõhukinnisust. Samuti on need abiks inimestele, kellel on raskusi tablettide või kapslite neelamisega. Lõpuks on aga oluline meeles pidada, et rauapreparaadid ei saa asendada tervislikku ja mitmekesist toitumist ning peaksid olema vaid osa laiemast tervist toetavast elustiilist. Kokkuvõtteks võib öelda, et rauapuudus on tõsine terviseprobleem, millel on ulatuslikud negatiivsed mõjud tervisele ja sotsiaal-majanduslikule arengule. Regulaarne ferritiini taseme kontrollimine on oluline selleks, et avastada varjatud rauapuudus juba varakult, enne aneemia sümptomite ilmnemist. Vajadusel tuleks korrigeerida toitumist või kaaluda sobiva rauapreparaadi kasutamist koos arsti või apteekriga konsulteerimisega, et tagada piisav rauatase kehas. Sealjuures on oluline meeles pidada, et liigne raud on organismile samuti kahjulik ja lisaks peaks rauapreparaatide valimisel arvestama ka kõrvaltoimetega ning leidma sobiva vormi. Kasutatud kirjandus: Gomez-Ramirez, S., Brilli, E., Tarantino, G. & Muñoz, M. Sucrosomial® Iron: A New Generation Iron for Improving Oral Supplementation. Pharmaceuticals (Basel) 11, (2018). World Health Organisation. Micronutrient Deficiencies: Iron deficiency anaemia. WHO (2019). Available at: http://www.who.int/nutrition/topics/ida/en/. Peña-Rosas, J. P. et al. Interventions for iron deficiency anaemia prevention and control. The Lancet 399, (2022). Latunde-Dada, G. O. Iron metabolism: microbes and mitochondria. Front. Cell. Infect. Microbiol. 3, (2013). Soppi, E. T. Iron deficiency without anemia – a clinical challenge. Clin Case Rep 6, (2018). Camaschella, C. Iron-Deficiency Anemia. N. Engl. J. Med. 372, (2015). Deltombe, O., Louis, R. P., Feron, F. E. & Lorcy, S. G. [Impact of an Oral Iron Therapy Strategy on Transfusion during the Postpartum Period in Iron-Deficient and/or Anemic Pregnant Women]. Gynecol. Obstet. Fertil. Senol. 49, (2021). Peyrin-Biroulet, L. et al. Guidelines on the diagnosis and treatment of iron deficiency across indications: a systematic review. Am. J. Clin. Nutr. 102, (2015). Muñoz, M. et al. Patient blood management in obstetrics: prevention and treatment of postpartum haemorrhage. A NATA consensus statement. Blood Transfus. 17, (2019). Ganz, T. & Nemeth, E. Iron absorption. Blood 120, (2012). Hansen, J. B., Moen, I. W. & Mandrup-Poulsen, T. Iron: the hard player in diabetes pathophysiology. Acta Physiol. (Oxf.) 210, (2014). Camaschella, C. Iron and hepcidin: a story of recycling and balance. Hematology Am. Soc. Hematol. Educ. Program 2013, (2013). Santiago, P. Ferrous versus ferric oral iron formulations for the treatment of iron deficiency: a clinical overview. ScientificWorldJournal. 2012, (2012).